|
|
| (Ühte vahepealset muudatust ei näidata.) |
| Rida 1: |
Rida 1: |
| - | == '''5th -11th April 2007 ''' [[EXPERIMENTAL NVC WEEK "ART OF LIVING TOGETHER"]] ==
| |
| | | | |
| - | == Loe [http://www.nonviolentcommunication.com/aboutnvc/2006-2q-enl.htm#estonia QUICK CONNECT NEWSLETTERist] ==
| |
| - |
| |
| - | Eesti koolitajate tegemistest (inglise keeles)!
| |
| - |
| |
| - | == Kuula [http://www.er.ee/klassika/index.php?lang=est&main_id=124&id=69357 Klassikaraadio] ==
| |
| - |
| |
| - | saatesarjas Traditsiooni tarkus Merikese intervjuud Peeter Liiviga!
| |
| - |
| |
| - | ----
| |
| - |
| |
| - | == Loe juulikuu [http://www.anne.ee/71065 ajakirjast "ANNE"] ==
| |
| - |
| |
| - | Merikese, Katrini ja Eva vvs lugu!
| |
| - |
| |
| - | ----
| |
| - |
| |
| - | == [http://baynvc.org/video.php Vaata videot] == vvs-i praktiseerivate inimeste kogemustest (inglise keeles)!
| |
| - |
| |
| - | == MULJED INDIAST ==
| |
| - | Merikese muljed ja '''Pildid!''' [[http://www.dhammarati.org/dhammakranti.html]]
| |
| - | 5.-12.jaanuarini 2006 Indias aset leidnud suursündmusest "Kommunikatsioon muutuse teenistuses - ühiskondliku muutuse eksperiment". http://ourpla.net/cgi/pikie?CommunicationForChange
| |
| - |
| |
| - |
| |
| - | ----
| |
| - |
| |
| - | == in English == (oled teretulnud panema seda lugu mõnusasse eesti keelde!)
| |
| - |
| |
| - | HI,
| |
| - |
| |
| - | here I am reflecting back to my incredible trip to India - contributing my time and energy to an event "Communication for CHange. AN Experiment in Social Change" 5-12 January 2006.
| |
| - |
| |
| - | I has been most amazing experienc in my life! It already started very extraordinary for me - I felt such a strong desire to go and contribute and being encouraged by organisers John Abbe and Kumarjeev to do my own fundraising, I stepped out from the shadow and did it. Started in England at June session's reunion. And that was really scary! To ask for help and specially for money. But I did it and it was a major step forward in my personal development. I felt like I have been starting to live instead of watching carefully from aside. So first contributions game from England and I left there with very first £85 for this trip and I am most grateful to fellows who choosed to contribute!
| |
| - |
| |
| - | THe things developed most amasing way when I was back home and preparing for my trip. The timeperiod for getting visa was very limited becourse of my England trip but my visa got ready just before departure and there were again helpful people who brought my passport and document back from Helsinki Indian Embassy to Tallinn. But travel money was still not there! I choosed to send out requests for support to many companies but non of them answered positively. SO I got inspiration from webpage http://globalcitizenjourney.org/fundraising.asp and desided to try also ask for help from ordinary privat people. I sent out my emails with request about three days before departure and that what was happening was just overwhelming. People started to contribute and all the energy behind those contributions was just amasing - they sent money - some of them very little some of them 10 times more than I asked and almost all of them included their warm wishes! It was once again a real inner journey for me. Looking at my bank account and seing all those contributions was overwhelming in a positive way and I felt surprised, touched, moved and deeply grateful! During those three days all my ticket moeny was collected by privat people! And I started my journey - my very first trip to India!
| |
| - |
| |
| - | I was told by many friends that India is really different but I couldn't imagine how different can "different" be! ANd also the size of this country! Incredible! The traintrip from Dehli to Nagpur took one night and half a day. And my friends' words:"Ask anything at least form three different people!" were proved again. The train personnel gave me wrong arrival time and if I hadn't remembered this advice and asked from another person I could end up in another end of India!
| |
| - |
| |
| - | I arrived to Nagpur around lunch time on 5th and having been practising two days in Dehli being in my center and taking care for my needs (to protect my ressourses) was already taff enauhg to bargain about rikshaw to receive an agreement that was satisfying for both - for me and for driver.
| |
| - |
| |
| - | Luckily rikshaw driver found the place smoothly and first face I met in retreat's office was Simon! I felt very grateful to him for taking care for me and sharing all the nessessary information about local habits, retreat organisation etc. After one and half day travelling it was relaxing to land in a cool room with hot shower and "western toilet". THis was the very first day of retreat. In the evening there was first gathering for "NVC people" and we were around 10 persons in this sharing cirkel. We were informed by the background of those 3,5 thousand people joining retreat and most surprising thing for me was to hear that the name of Gandhi is not advisable to use or to refer on his work! It appeared that Dr Ambedkar who was the person writing first independent India's constitution was coming from Dalits (lowest cast in India) and commited whole his life to bring principles of fraternity, liberty and equality into practice. Gandhi appeard to be in opposition wiht him at one point and therefore it was not recommendable to use his name as possible trigger for many people. We were also discussing the aim and possible other trigger words and concepts to gain more in same line understanding and to find common words to use while sharing NVC. We were also told that main goal s to give to participants real life empathy to their pain and oppression and to model empathical listening process. I didn' thave yet the feeling that something really big and extraordinary is happening. Second day Marshall arrived and almost all participants were there. DAy started with getting familiar with each others - that meant that every one who represented some different country or region was asked to sing somthing in native langauge! Wau" What a challenge - it was first time in my life to sing for three thousand people (and I guess some Estonian popsigerswould envy hearing this!)! I also shared how I got there and a big aplous was made for contributors who helped me to reach retreat to share gifts of NVC. Later one man game and shared how inspiring and meaningful it was for him to hear how I gathered my travel money.
| |
| - | People in retreat lived, seated and eated separetly - men from women. There were maybe about 20 "white" people and all the attentione that I got from local inhabitants was sweet but time to time really overwhelming, so I choosed to protect my inner space by spending after lunch hours in my room and regaining energy. It was yet not very clear how and where our NVC sessions would find place. But life is really selforginising in India. SO we started to connect and people got interested about NVC and the first agreements about sessions were made just on grassroots level. I was also told that " plans are not working in India" - life proved it again. After lunch time on second day I had understood we had an agreement with group of students from ... but nobody was on agrred place. Instead there appeared a young men who reported to be my translator and he also claimed that there is a place and people waiting for my session. Well-well-well! I thought these are "my students" but surprisingly it was another group of people (men) size 30 probably. I had in the beginninglittle anxiety in my stomack but while speaking I restored my connection with myself and got inspired by talking and sharing what was in my heart. I shared my passion about NVC and life-enriching culture. At the end of session there were bunch of young men left who spoke english and they got so inspired that wanted to have another session. At the same time some people got upset because they felt as "left out" and they did not want to let those youngsters to the session on next day! Luckily I remebered listen to them empathically before finding any strategies. It was at the same time bit challenging becouse my translator was so helpful and creative that it took a while before he really translated only those sentences that I asked. ANd it worked! THose men left with a smile on their face and they agreed to be in the same room with youngsters also next day (and they really did!) So it started for me. I had two and sometimes three sessions per day and it was highly inspiring for me! I felt so touched and inspired seing how people received my gift - how there were sparks in their eyes and they wanted more and more and more. One evening we had a group of young people - boys and girls sitting mixed together (that was quite extraordinary for this retreat) and did the session together with John Abbe about self empathy. I enjoyed a lot cooperation and playing together with John and Youngsters did not want to quit when agreed session time was over. but I felt that I needed some space for myself and some rest so we found a way how both needs their need for learning and my need for rest were met. What I felt most enjoyable for myself and seemingly for participants also that I did not share the model or mechnaics but I choose to share what was in my heart - my passion about life enriching systems inside and outside, my passion and deep beliefe about every single person's inner power to change their lives etc. I also found it very nourishing for me to meet other people (about 20) from different places all over world sharing nvc in different ways. So this event was really great inspiration for me because it was til some extent really selforganising and it worked both ways - it was inspiring to share with participants as well amongst our group and it was nourishing to receive those gifts of gratitude and see people eyes sparkling and to warm up some old connections and to create lots of new ones.
| |
| - |
| |
| - | Back in Dehli I had also oportunity to give two nvc sessions (about anger and self-empathy) to SAHELI women - volunteer organisation that is training women for selfdefence, communication etc. Women's situation in India is really scary. I couldn't believe that it can be so in the same planet in same timeperiod. It really helps me to be grateful for the freedom and equality that we have in Europe and at the same time provoked in me wish to do more to help our sisters in India.
| |
| - |
| |
| - | I felt in love with Indida - with both - this country's pain and beauty. So I really hope that I can contribute more sharing what I have with our sisters and brothers in India. I want to go back there and share nvc for longer period next winter!
| |
| - |
| |
| - | Merike
| |
| - | 11th February 2006
| |
| - |
| |
| - |
| |
| - | ----
| |
| - | == Eesti keeles ==
| |
| - |
| |
| - | Suhtlemine muutuse teenistuses
| |
| - | Just sellist nime kandis 5.-12.jaanuarini Kesk-Indias aset leidnud kolme ja poole tuhande osalejaga kokkutulek-seminar. Korraldajate eesmärgiks oli tuua kokku kõige madalamatest sotsiaalsetest kihtidest inimesed üle kogu India, toetamaks India vägivallatut muutumist kastivabaks ühiskonnaks. Korraldajate sooviks oli algatada ühiskondlik muutus, ühendades selleks 3 võimsat vahendit - Dr Ambedkari õpetuse, budismi ja vägivallatu suhtlemise meetodi. Allakirjutanu osales kokkutulekul ühena 20-liikmelisest vägivallatu suhtlemise koolitajate rahvusvahelisest meeskonnast.
| |
| - |
| |
| - | Korraldusmeeskond jagas lootust, et selle kogunemise käigus saavad inimesed, kes on ilma jäetud igasugustest õigustest India ühiskonnas, inspiratsiooni ja „tööriistu“, kuidas igaüks võib aktiivselt osaleda muutuse loomisel ühiskonnas. Kuna kastisüsteem on Indias arenenud väidetavalt milleeniumide vältel, siis nõuab ka selle lahustamine aega, pühendumist ning energiat. Eriti oluline on sealjuures muutuse toimumine inimeste mõttemaailmas ning selle kogemine, et meie, inimesed oleme võimsad olendid, kelles on tohutu potentsiaal luua just sellist elu, millest me unistame. Korraldajad soovisid jagada inimestega kogemust, et väliste olude või „Ülemate“ kastide süüdistamise asemel rõhumises jm hädades, on võimalik võtta ise vastutus oma elu eest, taasavastada eneseväärikus, leida eneseusaldus ning vägi iseendas muuta elu elamisväärseks.
| |
| - |
| |
| - | Elu on pidev muutumine ja liikumine.
| |
| - | Kokkutuleku jooksul oli inimestel võimalus kogeda, et ühise keele leidmine, usalduse ja üksteisemõistmise saavutamine on võimalik, kui me õpime staatilise keele ja mõtlemise asemel kasutama protsessi keelt. Vägivallatu suhtlemine, ehk Elu keel, protsessi keel, südame keel või loovsuhtlemine nagu seda veel hellitlevalt kutsutakse, on võimas vahend, mis aitab saada ühendust eluga meis enestes ja inimestes meie ümber. Elu meie sees ja ümber on pidevas muuutmises ja liikumises – öö järel saabub päev, vihma järel tuleb välja päike, lilled sirguvad, õitsevad surevad ja tärkavad taas. Ka elu meie sees on pidevas mutumises ja liikumises. Me ei ole hommikul ärgates enam need, kes me olime eile. Ühel hetkel tunneme rõõmu, teisel kurbust, kolmandal viha, neljandal inspiratsiooni. Pidevas muutumises olevast elust meie sees annavad märku meie tunded. Tunded on kui tagasisidemehhanism meie kehas. Tunded räägivad meile, kas meie vajadused on rahuldatud või mitte. Ning kui me selle asemel, et teisi inimesi ja iseennast kritiseerida, analüüsida, õigeteks - valedeks või headeks - halbadeks sildistada, märkame tundeid ja vajadusi, siis selle kogemine suudab lahustada barjäärid inimeste, rahvuste ja riikide vahel. Selle kogemine aitab mõista ja tunnetada, et kõik inimesed, kes sellel planeedil toimetavad, jagavad ühtesid ja samu vajadusi – see loob ühendust inimeste vahel eraldatuse asemel ning aitab meil teadlikuks saada elu pidevast muutumisest ja olla sellega kooskõlalises muutuvas tasakaalus.
| |
| - |
| |
| - | Konfliktid tekivad vahendite tasandil, mida me valime oma vajaduste rahuldamiseks. Me avastame, et konfliktid – kas siis isiklikul, grupi- ühiskondlikul vm tasandil, ei ole midagi muud kui loovuse ja ühenduse puudus.
| |
| - |
| |
| - | Vajadused on eluenergia.
| |
| - | Vajadused on pidevas muutumises nagu elugi. Kui lubame muutusel enda sees ja ümber toimuda ning anname endale ja teistele aeg-ajalt loa eksida ning olla mitteperfektsed – olla need, kes me antud eluhetkel oleme, vabastab see meis tohutult energiat ja laseb avalduda sisemisel looval potentsiaalil, mis on olemas igas inimeses. Selle tõenduseks võis kokkutulekul jälgida väikesi lapsi, kellesse ühiskond ja olud ei ole veel graveerinud oma jäiku arusaamu kastisüsteemist ega mõtte- ning käitumismustreid, mis seavad ühe inimese kõrgemale või madalamale teistest. Oli armas märgata, millise elegantse loomulikkusega voolasid laste toimetused läbi kogu päeva ning millise rõõmu ja naudinguga mängisid väikesed poisid ja tüdrukud üheskoos mänguväljakul, samal ajal kui täiskasvanud mehed ja naised istusid rangelt eraldi seminaritelgis ja kasutasid eraldi söögi- ning elamispiirkondi.
| |
| - |
| |
| - | Empaatia ja eneseempaatia kui võimsad tervendajad.
| |
| - | Vägivallatu suhtlemise koolitajad olid kokkutulekule palutud eelkõige selleks, et pakkuda osalejatele „empaatiat reaalajas“ ja jagada oma isikliku eeskuju najal empaatilise kuulamise tervendavat protsessi. Ammuste või värskete hingehaavade ja emotsionaalse valu tervendamiseks saame me igaüks nii iseenda kui teiste jaoks palju ära teha. Süüviva kuulamise ehk empaatilise kuulamise protsess on võimas osa vägivallatu suhtlemise meetodist. Seminari arvukatel sessioonidel oli osalejatel võimalus kogeda, kuidas empaatia tervendav mõju aitab üle saada neist barjääridest, mis me oma mõttemaailmas iseenda ja teistesse sotsiaalsetesse, etnilistesse vms gruppidesse kuuluvate inimeste vahele oleme loonud. Ning kuidas see, kui keegi on sind kuulanud kogu oma olemuse, kogu oma südamega ja mitte ainult kõrvadega, tervendab mineviku hingehaavu, kibestumist, süütunnet ja südamevalu. Allakirjutanule pakkus elu võimalust oma empaatiavõimet testida pisukese „päriselu konflikti“ näol. Ühel sessioonil sattusid india noormehed, kes mõistsid inglise keelt (seminarid toimusid tõlke vahendusel hindi ja marati keeltes) teemast nii vaimustusse, et nad ümbritsesid koolitaja tiheda ringina ja hakkasid suhtlema otse inglise keeles. See stimuleeris kurbust, pahameelt ja meelehärmi neis, kes vajasid tõlget. Peale sessiooni lõppemist teatasid tõlkest puudust tundnud inimesed resoluutselt, et järgmisel sessioonil nad noorukeid enam osaleda ei lase! Õnneks meenus mulle Marshalli soovitus (Marshall Rosenberg on vägivallatu suhtlemise meetodi looja): „Empaatia enne lahenduste otsimist!“ ning ma keskendusin selle kuulamisele, mis võis toimuda meeste südameis. Ja ennäe imet, saanud piisavalt mõistmist oma pahameelele ja hingevalule, jõudsime me lõpuks selleni, et mehed lahkusid naerusuil ning olid taas nõus noorukitega ühel seminaril osalema. Minu süda juubeldas! See toimib! Ja toimib isegi läbi tõlgi vahenduse ning täiesti teistsuguses kultuuriruumis! Toimib just seetõttu, et me kõik oleme inimesed, olenemata, millistesse sotsiaalsetesse gruppidesse, kultuurikonteksti või usulahku me ennast liigitame. See toimib seetõttu, et kõik inimesed sel planeedil jagavad universaalseid inimvajadusi. Ning kui me saame ühendust tunnete ja vajadustega iseendas ning teistes inimestes, lahustab see „vaenlase kujutluspildid“ ning aitab meil hakata nägema seda, mis meid ühendab, selmet olla keskendunud meid eraldavatele aspektidele. Oluline minu jaoks oligi see, et me ainult ei rääkinud, kuidas vägivallatu suhtlemine ja empaatia toimivad, vaid et me kasutasime seda tõepoolest kõigi vajadustega arvestava koostoimimisviisi praktiseerimisel – sildade loomisel inimeste vahel!
| |
| - |
| |
| - | Rahu algab minust enesest.
| |
| - | Aeg-ajalt muutusid 3000 inimese pidev tähelepanu ja 29-kraadine lõõskav kuumus koormavaks ning ma soovisin kaitsta ennast ja oma isiklikku olemise ruumi, tõmbudes oma tuppa taastuma ja koguma. Kui ma algul tundsin väikest sisemist kripeldust selle pärast, et ei anna endast „maksimumi“, siis aitas vägivallatu suhtlemise meetod mul mõista ja kogeda, et sisemise rahu, tasakaalu ja vabaduse loomine on minu enda kätes. Pakkusin iseendale eneseempaatiat - sellise kvaliteediga mõistmist, nagu olin seda teinud teistele. Kuulasin, mis minu sees toimus – millised olid minu tunded ja vajadused sel hetkel. Selleläbi taastus sisemine tasakaal minus ning ma sõlmisin rahu iseendaga, mõistes, et kui kannan hästi hoolt enese eest, olen ka palju enam võimeline jagama seda, mida mul on inimestele anda. Eneseempaatia on võimas tööriist avarama sisemise ruumi loomiseks iseendas ning sellise kvaliteediga enesemõistmise pakkumiseks, millest paljud inimesed puudust tunnevad. Nii nagu lennuki turvajuhendiski öeldakse, vajame me esmalt ise hapnikku, et olla võimelised teisi toetama. Ning ise rahulik ja tasakaalukas olles, kiirgame me seda ka teistele inimestele ja ümbruskonnale.
| |
| - |
| |
| - | Oma sisemise väega ühenduse taastamine.
| |
| - | Mina usun, et me loome ise oma igapäevareaalsust – õnne ja küllust või häda ja viletsust! See on meie sisemine hingeseisund, mis peegeldub välismaailmas. Just selline, milline on minu sisekeskkond, näeb välja ka maailm minu ümber. Olles iseenda vastu vägivaldne – kritiseerides, analüüsides, süüdistades, häbistades ja hukka mõistes iseennast, loon ma enda sees enesevaenuliku keskkonna, mida reostavad süü- ja häbitunnete prügimäed ning kriitka ja hukkamõistu reoveed. Arvates, et mina olen väike mutrike, kellest ei sõltu midagi, võtan ma iseendalt ära ühenduse oma tohutu sisemise potentsiaaliga luua just sellist elu, millest ma unistan. Me oleme tohutult võimsad olendid, kelle võimuses on luua planeedil Maa õitsengut või hävingut, küllust või viletsust. Küsimus on meie teadlikkuses ja valikutes, mida me oma igapäevaseid suuremaid ja väiksemaid toiminguid tehes langetame. Olles üles kasvanud keskkonnas, kus inimestele on põlvkondade kaupa sisendatud, et nad ei ole vaat’ et koduloomadegi väärilised, on need inimesed harjunud mõtlema „väikese mutrikese“ viisil, suunates oma energia ja tähelepanu eemale sellest, mida neil oleks võimalik muuta – iseennast. Kui me oleme harjunud mõtlema, et teised inimesed või välised asjaolud on meie tunnete põhjustajad, siis suuname me oma energia sellele, et neid teisi seal väljas muuta, õpetada, karistada või nende vastu sõtta minna. Ning ei pööra tähelepanu sinna, kus on võimalik tõeline muutus – iseenda sisemusele – oma mõtetele ja tunnetele. Meil kellelgi ei ole väge teise inimese, tema mõtete ja tunnete üle. Meil on aga vägi valida iseenda mõtteid ja tundeid – luua iseendas tervislikku sisemist keskkonda. Sessioonidel oli minu jaoks tõeliselt liigutav ja võluv kogeda, kuidas inimestel lõid silmad särama, kui nendeni jõudis vägivallatu suhtlemise põhiidee – kõigi inimtegevuste eelduseks on vajadused ning konfliktid on loovuse ja ühenduse puudus. Mida iganes inimesed selles elus ette ei võtaks, lähtuvad nad vajadustest. Saades teadlikuks oma tunnetest ja vajadustest, taastame me ühenduse selle tohutu loova potentsiaaliga, mis meist igaühes olemas on. Noorukid, kes said eneseempaatia sessioonil „maitse suhu“ selle protsessi tervendavast ja jõustavast mõjust, ei tahtnud hilisõhtulgi veel lõpetada ega raatsinud lahkuda enne, kui olime uue kohtumise järgmiseks päevaks kokku leppinud. See äratas ka minus veelgi enam usku ja lootust, et kokkutuleku korraldajate soov – panna alus vägivallatule muutusele India ühiskonnas kastiühiskonnast tõeliselt võrdväärsuse, vendluse ja vabaduse ühiskonnale, on täiesti teostuv. Tundus, et meie külvatud seemned sattusid viljakasse pinnasesse ning inimeste südameis hakkasid taas võrsuma lootuse ja usu taimekesed. Ning minnes tagasi oma kodudesse kõikjale üle hiigelsuure India, viivad nad need taimekesed oma hinges kaasa ning jagavad seda kogemust nendega, kes kodus ootamas. Kas ei ole see võimas! Kui kätte jõudis lahkumise aeg, tundsin, et olen Indiasse sügavalt armunud – mind võlus ja vapustas nii selle maa ilu kui valu – need tohutud kontrastid, mida ma siin kogesin. Ühelt poolt meeletult suured ja võimsad paleed, rikkalik loodus, kaunis kästiöö, India naiste imelistes värvides ja mustrites rõivad ning teiselt poolt tohutu ebavõrdsus, mustus, vaesus, naiste kohutav olukord ja näljased lapsed tänavail. Tundsin, et tahan kindlasti sinna tagasi minna, sest soovin jagada seda, mida minul on anda, panustamaks sellesse, et seekord külvatud seemnetest võrsuksid tugevad taimed, mis aitavad kaasa rahumeelse muutuse loomisesse nii inimeste sisemuses kui väliskeskkonnas. Suur ookean saab alguse väikestest niredest...
| |
| - |
| |
| - | ----
| |
| - |
| |
| - |
| |
| - |
| |
| - | 21.veebruari TERVISELEHEST ([http://www.terviseleht.ee www.terviseleht.ee]) on võimalik lugeda ühte versiooni India muljetest!
| |
| - |
| |
| - | Merike
| |
| - |
| |
| - | 22.veebruar 2006
| |
