Warning: Parameter 1 to Language::getMagic() expected to be a reference, value given in /home/np6894/domains/empaatia.ee/public_html/empaatia/includes/StubObject.php on line 58 Arutelu:Esileht – EMPAATIA.ee

Arutelu:Esileht

Allikas: EMPAATIA.ee

Tasakaalueetikast ja -ühiskonnast

Ahto Oja

ahto.oja@gmail.com

metsamees 27.02.06.

Vastamaks küsimusele, heast ja õigest on senine eetika otsinud absoluutset väärtust, olgu selleks siis idee, riik, ideaalid, jumal, inimene, loodus, või midagi muud. Kõige tähtsama väärtuse teadmine annab skaala, mille suhtes mõõta, millega võrreldes on võimalik hea ja õige asi ära tunda.

Kas kõige tähtsam väärtus saab olla olemas ilma selle defineerijata?

Väärtus võib olemas olla ka ilma defineerijata, kuid keegi peab selle ära tundma, defineerima. Väitluses väärtuse võimalikkusest ilma väärtuse andjata – defineerijata – ei ole võimalik tuua veenvaid poolt ega vastuargumente, autori arvates taandub see iga väärtusvõimelise olendi sisemise usu küsimuseks vastavalt olendi maailmavaatele. Lihtsalt mõned usuvad, et väärtus ilma defineerijata ei ole võimalik, täpselt samasugune õigus võib olla nendele uskujatel, kes ütlevad, et väärtus võib olla asjal iseeneses sõltumata sellest, kas väärtustaja/defineerija eksisteerib või mitte. Tasakaalueetika puhul on mõlemad usud võrdselt võimalikud ja tasakaal nende vahel tähendab vastastikku teineteise usu austamist ja arvestamist. Nende kahe usu baasilt võib formuleerida kõige jämedama jaotuse keskkonnaeetikas: inimesekeskse ja mitteinimesekeskse.

Tegelikult tekib nende kahe loodussuhte vahel konflikt

Järelikult, väärtuse olemasolu ei sõltu defineerijast, kuid defineerija vajab keskset väärtust, et anda hinnanguid ja teha otsuseid, mis on teovõimelise defineerija arvates hea ja õige.

Üks võimalikke argumente toetamaks teesi, et väärtus saab olla defineerijast sõltumatu, on looduse olemasolu. Loodus on olemas ja taastoodab ennast ilma defineerijata, küll aga ei ole vastupidine võimalik, st. inimene, kui üks võimalikke defineerijaid ei saa eksisteerida ilma looduseta. Elusloodus ei vaja defineerijat, tema olemasolu ja enese taastootmisvõime on tema väärtuse aluseks. Fakt, et inimene ei ole võimeline looduse olemusest (fotosüntees) ja aineringetest aru saama, ei saa olla aluseks väitele looduse väärtuse puudumise kohta. Igal elus ja eluta rakul ja nende kogumitel (loodusel) on õigus püüelda oma parimal moel eneseteostuse ja heaolu poole, sõltumata nende defineerimis (mõtlemis- ja eneseväljendus)võimest. Loomulikult on inimene üks konkurentsivõimelisemaid elusrakukogumikke, kuid see ei tee teda teistest elusrakukogumitest põrmugi paremaks.

Inimese kui defineerija ja looduse kui iseenesliku, seesmise, väärtuse kandja vaheliste suhete, kui osa ja terviku vaheliste suhete põhiküsimus on järgmine - kas inimene on looduse osa?

Kui eeldus inimese looduse osaks olemisest oleks õige, siis ei teeks ta loodusele, st iseendale ju vabatahtlikult haiget, ei hävitaks suure hooga ja vabatahtlikult oma eksistentsi aluseks olevaid ökosüsteeme? Samas on üleilmne temperatuuri tõus ja teised globaalsed keskkonnaprobleemid faktid, iseküsimus on, kas see on järjekordse jääaja algusperiood või inimtegevuse mõju tulemus, mis muudab looduslikke tasakaale ja ökosüsteeme. On avaldatud arvamust, et inimese hävitav mõju loodusele on usu küsimus, et looduslikud aineringed on sellise jõuga, et inimene ei suuda neid ei kaasaaitavalt ega takistavalt mõjutada. Samas on risti vastupidiseid uskujaid, kes ei kahtle, et globaalsete keskkonnamuutuste aluseks on inimtegevuse negatiivne mõju keskkonnale.

Kas eeldus inimese looduse osaks olemisest on siis vale? Või on eeldus õige, et inimene on looduse osa, ja ka järeldus on õige, et inimene teeb loodusele, st iseendale haiget ja hävitab iseennast. Kuidas see võimalik on? Ainuvõimalik seletus on teadmatus, harimatus ja suutmatus näha põhjus-tagajärg seost enda mõtte, teo või tegemata jätmise ja looduse hävimise vahel.

Seega, väärtus saab olla olemas ilma defineerijata, asjana iseeneses.

Inimese vaimne maailma vajab väärtusi ja väärtustajat, et tunda ära hea ja õige. Tegemaks vahet inimesest sõltumatu väärtuse vahel, mis võib loodusel olla ja inimese poolt antud väärtuse vahel, olen nimetanud inimese väärtushinnangute aluseks olevaid väärtusi Kesksuseks. Kesksus on kui tegevus- ja/või valikuprintsiip, mis on kokkulepe väärtustajate/defineerijate vahel.

Paratamatult saab absoluutne Kesksus olla absoluutne ainult ja ainult selle defineerijale. Kui kaks defineerijat omavahel kokku leppida ei suuda, kumma Kesksus on absoluutsem, siis sellest tulenevalt võib juba väita, et Kesksuse absoluutsus piirdub tema defineerijaga.

Absoluutselt absoluutne Kesksus kõikide defineerijate jaoks oleks võimalik vaid juhul, kui kõik olemasolevad defineerijad ja igal ajahetkel juurdesündivad defineerijad (mõistuslik ja väljenduslik ühik, inimaju ja tehisintellekt) oleks absoluutse Kesksusega tingimusteta, et mitte öelda absoluutselt nõus. On selge, et nii juhtuda ei saa, niipalju kui on defineerijaid (inimesi, ja tehisintellekte) samapalju on ka Kesksusi. Järelmoodsas maailmas on vist juba kokku lepitud, et absoluutset (universaalset) tõde ei ole. Järelikult, kui ei ole absoluutset tõde, ei saa olla ka absoluutset Kesksust.

Mis või kes võiks olla defineerija poolt antud Kesksuseks?

Kas inimelu on Kesksus? Ei ole ju, kui vaadata mitte ainult olnud ja käesolevaid sõdu ja sõjalisi konflikte. Kui kõige arenenumad maad matavad enim rahalisi ja muid ressursse sõjatööstuse edasiarendamiseks, ehk kuidas teha enim efektiivsemaid relvi inimelu hävitamiseks. Sest mis see pommide ja Veel Täiuslikemate pommide tegemine muud ikka on kui eelduste loomine inimelu Tapmisaktiks. Mis iganes õilis või vähemõilis põhjus sõja pidamiseks ja Tapmisakti sooritamiseks ka leitakse ja/või leiutatakse, inimelu hävitamise fakt teise inimese poolt teeb inimelu kesksuse võimatuks.

Kas elus ja/või eluta loodus on Kesksus? Ei ole ju, kui vaadata, kuidas inimene oma ahnuse ja rumaluse tagajärjel nii elus kui eluta loodust hävitab*.

Kas planeet Maa on Kesksus? Ei ole ju, kui inimtegevuse tagajärjel kliima soojeneb, jäämäed sulavad, metsade pindala väheneb, kõrbestunud pinnase pindala suureneb, jne*.

Näitasin, et absoluutne Kesksus ei ole võimalik defineerijate mitmekesisuse ja Kesksuste paljususe tõttu.

Järelikult: Tasakaalueetika põhipostulaadiks on tees, et absoluutseks Kesksuseks on tasakaal erinevate Kesksuste vahel. Ei ole olemas kõige tähtsamat Kesksust, on palju Kesksusi, mis on võrdselt tähtsad, oluline on hoida tasakaalu nende vahel nende poolt, kes on seda tasakaalu võimelised oma väärtushinnangute alusel tehtud otsustega (tegude ja tegevusetuse kohta) rikkuma. Tasakaalu hoida on võimalik ainult defineerijate poolt Kesksuste mitmekesisust teadvustades, vastastikku Kesksusi tunnistades kokku leppida tegevuspõhimõtetes**, mis tagaksid inimese kui liigi elu jätkumise planeet Maal ühe võrdse osana Loodusest.

Inimkonna ellujäämise nimel oleks mõistlik kokku leppida, et edasi kestmine on mõistlikum kui edasi kestmise aluste (Looduse) hävitamine vähemalt kahel viisil. Esiteks edasi mõttetult relvi tootes, teiseks lõpetada elukeskkonna mõttetu hävitamine. Kõlab vanamoodsalt, aga inimkonna õnne jaoks pole vaja ei rohkem ega vähem kui üleilmset rahu ja loodusele inimesega võrdseid õigusi.

Ainuvõimalik tee selle saavutamiseks läbi õppimise, hariduse ja teadmiste. Et inimene oleks võimeline teadvustama oma loomulikke instinkte (süüa ja sugu teha ning sellest tulenevaid võimuvajadusi) ning neid valitsema kultuuri abil. 

Alljärgnevalt esitan visiooni, milline võiks maailm välja näha, kui tasakaalueetika kehtiks ja kõigil planeedi Maa elanikel oleks kohustuslik keskharidus, mis rajaneb tugeval kohaliku kultuuri tundmisel ja demokraatliku kodanikuühiskonna alustel, k.a. inimvastutuse loomulikuks pidamine sarnaselt inimõigustega tänapäeval. Kus iga inimene omaks kõiki inim- ja kodanikuõigusi, kuid kannaks ka kõiki kohustusi olla inimene ja vastutada oma tegude tagajärgede eest mitte ainult teiste inimeste suhtes, vaid ka elus ja eluta looduse suhtes.


Visioon tasakaalueetilisest ühiskonnast

Maailm ja Eesti aastal 2050

Alates aastast 2022 ei kehtinud enam aastatuhandeid kehtinud tees ”Üleilmset rahu ei ole ja seda ei tule”. ÜRO järjekordsel Vastutustundliku (vana terminiga ”Jätkusuutliku”) Arendamise Maailma Tippkonverentsil (World Summit for Responsible Development –- WSRD) Jakartas, Indoneesias ei sundinud kõiki riike omavahel kokku leppima Inimkonna Vastutuse Hartas** mitte inimese aegade jooksul kogutud tarkus, vaid nimetatud Harta koostamise ja üksmeelse vastuvõtmise tingisid kaks asjaolu: a) aastakümneid kestnud edutu sõda rahvusvahelise terrorismiga, kus relvana võeti kasutusele looduse hävitamine, mille tagajärjel hukkus 1 miljard süütut inimest; b) kliima soojenemisest tingitud looduskatastroofid (maailma keskmise temperatuuri tõus 3C, mille tagajärjel poolustel sulasid liustikud veerandi jagu üles ja rannikuäärsed suurlinnalised inimasumid ujutati üle). Selle tagajärjel läks Looja karja teine miljard süütut inimest. Enne neid kahte kataklüsmi olid skeptikud kõikides maades sääraseid muutusi prognoosivaid ja inimkonna globaalset vastutust tundvaid ning propageerivaid arste, juriste, loodusteadlasi, kohtunikke ning filosoofe sõimanud asjatuteks paanikatekitajateks ja olematu katastroofiohu kuulutajateks. Pärast aastatel 2015-2017 toimunud 2 miljardi süütu inimese hukkumist ei olnud enam kellelgi vaja tõestada, et kaheküürulisel kaamelil on kaks küüru. Elik et eksisteerib otsene seos rahvusvahelise terrorismi vastases sõjas looduse hävitamise tagajärjel tsiviilelanike massilise hukkumise ja inimtegevuse ning kliimasoojenemise vahel. Visionääride ja filosoofide pakutud ja seni ainult hukkamõistu osaliseks saanud lahendusvariandid otsiti kalevi alt välja ja klopiti tolmust puhtaks. Neile tuli lisada ainult preambula (kirjeldus sündinud faktide kohta), vahetada aastaarv ja lisada juurde ajavahemikul 2005–2015 lisandunud uute ÜRO liikmete nimed. Viimaste arv oli tõusnud 6000-ni, see tähendab sama suureks, kui maailmas oli keeli ja kultuure. Kõik need tahtsid ennast riigina määratleda. ÜRO Peaassamblee oli juba ammu virtuaalne (üks liikumapanevaid jõude oli kindlasti ka terrorismivastases sõjas õigustatult sündinud hirm (massilise) reisimise vastu ja rohkem kui 100 inimese kohtumise korraldamise turvakulud). Kõikide oma kultuurautonoomia soovijate vastuvõtmine ÜRO-sse lõikas läbi rahvusvahelist terrorismi toitnud tuhandepealise hüdra juured – Lääne tsivilisatsiooni liikmed ei laiutanud enam kogu maailmas ega pidanud enam ainuõigeks oma teadus- ja tööstusrevolutsiooniaegset arenguparadigmat, kus ressurssidel ja ”kasvu” tagaajamisel ei tundunud ees olevat mingeid piire. Sest just need jätkusuutmatud ühiskonna arendamise põhimõtted olid eespooltoodud asjaolude A ja B olulisemateks põhjustajateks. Kuid samas olid demokraatia, keskharidus ja tugev kodanikuühiskond levinud igasse maailma nurka.

Inimkonna Vastutuse Hartat** ette valmistades 2010. aastate teisel poolel hakati otsima, kas kuskil maailma otsas on püütud niisugust keskkonnaga tasakaalus olevat ühiskonna arendamise põhimõtet ka ellu viia – WTO vabakaubanduse, IMF vaba ettevõtluse ja teiste vastutusevabade globaalsete kokkulepete kiuste. Need olid seni inimkonna ühisomanduses olevate ökosüsteemide hävitamise (nn neo-ökokolonialismi) arvelt teeninud ainult kaukameeste huve. Ja ennäe imet, väike Eesti kuskil Euroopa Liidu Läänemere regiooni kirdenurgas oli säärase keskkonnaga tasakaalus oleva arengupõhimõtte sätestanud oma põhiseaduses, ja rohkemgi veel – taganud selle arengupõhimõtte elluviimise ka alama astme seadusandlikes aktides – detailsete sätete abil. Nende põhimõtete rakendamisele aitasid oluliselt kaasa üleüldised haritusprogrammid ning teavitustöö. Järjekindlalt ja pidevalt tehti igale inimesele arusaadavaks keskkonnatasakaaluka käitumise ning suhtumise põhimõtted ja kõikide tegude võimalikud tagajärjed nii inimesele (tema tervisele, heaolule, meeleolule, vooruslikkusele) kui ka ümbritsevale keskkonnale. Teine selline riik oli Island, kelle majandus rajanes 100% taastuvenergeetikal, Eestil oli selleks ainult 75%, kolmandal kohal oli Botswana 66% ning neljandal Costa Rica 63%. Lähemal uurimisel selgus, et just nendes riikides olid ühel või teisel moel kasutusele võetud keskkonnaga tasakaalus toimimise mudelid, mille modifikatsioone nüüd kogu maailmas juurutama hakati. Kirjeldame lähemalt Säästva Eesti mudelit aastal 2050.

Seadusandlus

Nagu eespool juba mainitud, oli Eesti puhul keskkonnaga tasakaalus toimimise põhimõte sisse viidud põhiseadusse, mille tulemusena läbis see printsiip kogu seadusandlust ja ühiskonna reguleerimist tervikuna. Seda olid ette valmistanud Eesti arengu stsenaariumid ja neile toetuv riiklik planeering “Eesti 2010” ning projekt “Eesti 21”. Säästva Eesti Leppes pakuti välja Eesti jaoks kohandatud säästva arendamise põhimõtted. Oma osa oli keskkonnareformi elluviimisel ka arendustöö strateegial ”Säästev Eesti 21”, mis oli eelnenud initsiatiive väga edukalt arvestanud ja integreerinud. Just nimetatud strateegias püstitati pika-ajalised eesmärgid ning töötati detailselt välja keskkonnareformi programm 30 aastaks. Murrangulise tähtsusega oli Eestimaa Looduse Fondi edukas kampaania keskkonnatasakaalude põhimõtte sisseviimine Eesti põhiseadusesse aastal 2005. Selle tulemusena saavutas Eesti jätkusuutliku arendamise mudelriigi maine. Lähemalt ja kaugemalt käidi siin õppimas, mistõttu Eesti suurim ja sissetoovaim ekspordiartikkel oli teave ning kogemus toimivast ja edukast jätkusuutlikust tsivilisatsioonist.

Rahvusvahelised kaubandussuhted

Rahvusvahelistes suhetes olid piki aastakümneid olulised märksõnad globaliseerumine ja neo(öko)kolonialism, vabakaubandus, vahe kadumine suurte ja väikeste riikide vahel. Globaliseerumise ohud teadvustati ja selle varjus toimunud neokolonialism lõpetati. Globaliseerumisega kaasnevateks ohtudeks olid investeerijate absoluutne vabadus ja eesõigus kohalike elanike ees. Keskkonnareformiga pandi asi lihtsalt paika. Igale seni rahalist väärtust mitteomavale ökosüsteemi osale (ressursile, saaste sidumisvõimele või teenusele) pandi hind, mis sisestati toote omahinda. Töötati välja keskkonnaga tasakaalus olevad tootmise ja erinevate kaubagruppide standardid. Standarditele vastavad tooted sertifitseeriti. Nii tekkis tarbijal kindlustunne, et see mida pakend lubab, vastab ka tõele. Esialgu küll hinnad tõusid, aga samal ajal arvutati informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiaid (IKT) kasutades samaväärsetele imporditud toodetele piiril samuti juurde keskkonnakoormuse hind. See ühtlustas tarbija jaoks hinnad. Kuna kõik Eestis toodetud kaubad olid toodetud keskkonnatasakaale rikkumata (vältimatute kahjustuste kompenseerimine “naturaalsetes ühikutes” oli kohustuslik kõigile, vaatamata ühiskondlikule positsioonile või materiaalsele kindlustatusele), siis Eesti tuntumaiks tunnuslauseks oli Made in Estonia, mis tähendas, et toode on pärit keskkonnatasakaalukast riigis. See omakorda väärtustas ka keskkonnaga tasakaalus oleva elamisviisi. Kes “kulutas” keskkonda vähem, sai oma ülejääki kokkuleppeliste kvootide alusel müüa neile, kelle keskkonnakoormus ületas mitmekordselt kokkulepitud keskmise. Niisugune võimalus teatud mõttes väärtustas vaesuse rahalise mõõtme, millele lisandus ühiskonna positiivne suhtumine.

Majandus

Majandusmudeliks oli vastutustundlik mitteanonüümne turumajandus. Sellise majandusmudeli puhul olid nii tarbija kui tootja kõrge keskkonnateadlikkusega. Kõrge keskkonnateadlikkusega tarbija tarbis teadlikult. See tähendas, et mitte ainult hind ja kvaliteet ei olnud tema tarbimiseeliste aluseks, vaid lisaks sellele tootja maine, tootja asukoht, toote tervislikkus ja pikaealisus jne.. Eelistuse said kodulähedased tootjad, tootjaid tunti isiklikult, toote sisu, tootmisprotsessi, selle keskkonnamõjusid ja tootja keskkonnaprogrammi oli kiiresti võimalik kontrollida IKT abil, mis tõi kõik vajalikud näitajad mobiiltelefoni ekraanile toote ribakoodi sellesama mobiiliga puudutades. Paremini müüsid kõrge keskkonnamainega firmade tooted. Kõrge keskkonnamaine sündis keskkonnaga tasakaalus olevast tootmisest, suletud (jäätmevaba) tootmistsüklist, taastuvate valdavalt kohalike loodusressursside kasutamisest, igasuguste inimese tervisele ja looduskeskkonnale kahjulike kemikaalide vältimisest. Toidu puhul ei olnud tarvis lisada säilitusaineid ja teisi allergeene, kuna toidu tootja ja tarbija olid väga lähestikku. Minimaalsed olid ka transpordikulud ja transpordi negatiivsed keskkonnamõjud. Tarbekaupade puhul oli heaks näitajaks looduslikest materjalidest tehtud kvaliteetsed ja pikaajalised tooted. Rõhk oli VKT-l (3 R-l: Reduce-Reuse-Recycle) vähenda-korduskasuta-taaskasuta.

Olme

Nagu öeldud, toit oli valdavalt kohalik, tervislik, konservandivaba, värske ja maitsev. Tarbimisharjumused tulenesid sellisest teadlikkuse tasemest, et ilma keskkonnatasakaalu sertifikaadi ehk kaubamärgita naljalt midagi ei ostetud. Tavakaup, nii toit kui näiteks riided ja muu olmekaup tuuakse jalgrattaga ukse taha. Valitseb presumerism, see tähendab, et kaupa ei toodeta mitte lattu, vaid tootma asutakse pärast tellimuse vormistamist internetis ning 50% maksumuse tasumist. Ülejäänud 50% läheb tellija arvelt automaatselt maha siis, kui kaup tõstetakse üle lävepaku. Seal oli andur, mis vajaliku summa panga arvutile edastab. Poed, kus füüsiliselt kaupa katsuda saab, olid ainult sellistele kaubagruppidele, mis on harukordsed, näiteks pulmariided, ehted ja muu kallis kvaliteetne kaup, mida inimene ostab korra kümne aasta jooksul või ainult ühe korra elus.

Mood, reklaam ja meelelahutus

Mood oli taandunud tarbimishulluse amokijooksu promootorist meelelahutuse haruks, mida küll vaadati, kui etendust ja ulmet, kuid mis ei mõjutanud teadlikku tarbijat igal kevadel kogu garderoobi välja vahetama. Ostukeskused olid pigem näitusehallid, kus käidi meelt lahutamas, uusi tooteid uudistamas ja uute tootjatega (virtuaalselt tootmisprotsessiga) tutvumas, sest väikest vaheldust vajas igaüks. Uue ostueelistuse kujunemine oli pikk ja põhjalik ning väga isiklik protsess, kuid kui tarbija oli korra otsuse teinud, siis see kehtis kuni uue eelistuse leidmiseni. Seetõttu oli ka reklaam kaotanud igasuguse tähenduse, sest anonüümset kaupa niikuinii keegi ei ostnud. Kogu reklaamimajandus ja suhtekorraldus oli ümber orienteerunud keskkonnatasakaaluka elulaadi propageerimisele ning meelelahutusele. Kõik keskkonnatasakaalude põhimõtted kehtisid ka meelelahutuse puhul. Suurimaks meelelahutuseks olid kaunite kunstide nautimine ja nendega ise tegelemine. Oli täiesti tavaline, et pärast 5 aastast töötamist sai inimene võtta aastase puhkuse ja mingi kauni kunsti tegemise ära õppida – maalimise, skulptuuri, muusikaloomise, mõne muusikalise instrumendi õppimise. Televiisor küll eksisteeris, kuid ka siin kehtis tasakaal teleka poolt pakutava ja telekast soovitava vahel. Kes mõelda ega soovida ei viitsinud, see vaatas seda, mida telepurk pakkus. Kes omas kindlaid soove, programmeeris oma telekava ise, kuna TV ja interneti andmebaasid olid omavahel ühendatud. Nii piisaski sellest, et inimene teadis, mida ta tahtis ja suutis selle sisestada telekasarvuti otsingumootorisse. Näiteks kui inimene soovis ühe nädala elada filmiilmas, siis sai ta vaadata dokumentaalfilme filmiloojatest ning nende loomingust, loomulikult ilma mingite reklaamipausideta, sest kuidas sa vaatad Tarkovski, Bergaman, Fellini või Kaurimäki filme mingite reklaamikatketega – filmielamuse saavutamiseks võimatu ju. Dokumentaalfilmides tutvustati ka filmilooja “filmikeelt”, mis näiteks Tarkovski filmide mõistmiseks lausa möödapääsmatud olid. Lisandusid filmimuusika, asukohamaa, näitlejate tutvustused, intervjuud nendega jne. Sama kehtis teiste kunstiliikide puhul. Või näiteks soovis inimene ühe nädala tutvuda mingi maa kultuuri, ajaloo ja kommetega, siis programmeeris ta oma telekakava vastavalt. Teleprogramm oli seetõttu omamoodi virtuaalne entsüklopeedia. Ning loomulikult polnud telekas ammu enam silmi rikkuv kineskoobikast, vaid vedelkristallelemendist ekraaniga või data-projektoriga seinale projetseeritav 3-mõõtmeline kujutis.

Perekond

Perekond oli muutunud taas pühaks. Kuna valdav oli hajaasustus, siis ruumipuudust ei olnud. Tavaliselt asusid kolm põlvkonda koos, sageli küll eraldi majades, aga majad olid lähestikku. Vähemalt kord päevas, tavaliselt õhtul koguneti ühise laua ümber pikaks õhtusöögiks, kus räägiti päeval juhtunust. Abielud olid taas popid, pulmi peeti ikka kogu hõimuga ja mitu päeva, nii nagu vanasti. Eestlaste pulmakombestik, nagu suures osas ka olme, oli suhteliselt etnofuturistlik, see tähendab vanu kombeid teati ja austati, kuid ellu viidi neid 21. sajandi mugavuse kohaselt. Oluline oli hingerahu, kombed ja traditsioonid olid vahendid heaolu saavutamiseks, neid ei surutud peale.

Kogukond

Perekonnad ja sõprade perekonnad moodustasid sõpruskonna, laiemas mõttes kogukonna. See oli arhailises mõistes küla. Küla valis külavanema. Küla suurus oli tavaliselt kuni 100 inimest. Külavanematest moodustus Külavanemate Koda, kes 1000 inimese kohta (ehk siis keskmiselt 10 küla peale) valis oma 3 esindajat Maakonna Kotta. 100 000 inimesega maakonna nõukogusse valiti 300 rahvaasemikku, kes valisid endi hulgast need 10, kes 2010. aastal miljonilise rahvaarvu juures kogunesid kümneks aastaks 100-liikmelisse Virtuaalparlamenti. Aastal 2022 elas Eestis kaks miljonit inimest, Virtuaalparlament koosnes 200 kohast. Edukalt toimis personaalne tagasikutsumise süsteem – kogukonna hukkamõistu pälvinud rahvaasemik “hääletati maha” ja asemele valiti kohe uus. Virtuaalne parlamendiistung tagas rahvaasemike reaalsustaju säilimise, sest lisaks valijate esindamisele ning otsuste vastuvõtmisele tegelesid nad edasi ka oma senise igapäevase tööga, kuna virtuaalparlamendi liikme koormus võttis ainult poole ajast. Toompea lossist tehti “valitsemise” muuseum, kus viimase reaalse Riigikogu saadikud on seal vahakujudena jäädvustatud hetkel, kui nad hääletasid Virtuaalparlamendi ja praegu kehtiva süsteemi poolt. Muuseumi külastab aastas sama palju turiste, kui siin elab põliselanikke. Kõikidel valimistel kandideerima pääsemise vaieldamatu ja eranditu eeldus on kandidaatide hea ja ladus eesti keele oskus. Rahvust ei küsita siiamaani, mistõttu Riigikogus on esindatud 15 rahvust, eksootilisemad neist mehhiklased, indoneeslased ja sudaanlased. IKT kaudu on igal inimesel täielik juurdepääs seadusandluse väljatöötamisele ja ametnike töö tulemuslikkuse kontrollimisele. Külavanemad kogunevad kokku kord nädalas, et jooksvaid küsimusi lahendada (st tellida lahendused kohalikelt väikeettevõtjatelt). Kohalikku omavalitsust kui sellist enam ei ole, info tegevuste kohta koondub vallasekretäri kätte, kes esindab sadat elanikku. Tema teab, kes peab üht või teist kogukonna liiget tema mures aitama, kes ametnikest midagi teab või teeb, ning kust abi saab. Vallasekretäri amet on väga auväärne, see amet on samuti valitav. Kodanikule polegi vaja rohkem kui ühte Teadajameest/-naist, kes juhataks, kuidas kõiki (bürokraatlikke) asju ajada. Internetis saab kõik avaldused täita, maksud maksta, ostud sooritada, teenused tellida, riigivalitsemises osaleda, aru pärida ja aru anda.

Religioon

Riigireligiooni ei ole, kõik maailma religioonid on esindatud. Enim jälgijaid on oikumeenilisel metareligioonil, mis tunnistab kõiki maailma religioosseid suundumusi, usutunnistuseks piisab äratundmisest, et Midagi on. Kultuurilist mitmekesisust (vaimselt) tarbides osalevad metareligioossed Eesti elanikud (95% elanikest) erinevatel eluperioodidel roteeruvalt eri religioonide teenistustel. Tavaliselt selgub enam meele järele olev religioon 60. eluaastaks, pärast seda piirdutakse ühe religiooni usustunnistuse ja kommetega. Usk on samuti tagasi saanud oma ürgse koha – ta aitab inimestel maailma mõista, probleeme lahendada ja annab vaimselt ühtse kogukonnatunde. Olgu mainitud, et soome-ugrilastele omane loodususk on üks paljude seast ja rituaalide ning pärimuse poolest võrdväärne teiste religioonidega.


Eluase

Eluase on kõigil, lapsed ehitavad oma maja vanemate maja lähedale. Vanavanemate tühjaks jäänud majja kolivad tagasi kas lapselapsed või lapselapselapsed. Majad on projekteeritud ja ehitatud ökoloogiliselt, kohalikest ja looduslikest materjalidest, mis juhul, kui maja ka lagunema peaks, ei jäta loodusesse suuremat jälge kui väike saviküngas. Kodumajapidamiselekter toodetakse kohapeal põhiliselt väikestes kombijaamades, kuid kombi tähendab seal tunduvalt laiemat skaalat kui ainult elektri ja sooja koostootmine. Energiat annab päikesekiirgus, tuul, maasoojus ja biomass. Salvestina kasutatakse vesinikku, mida taas kütuselemendis elektriks muundatakse. Suletud ja saastevaba tehnoloogiat kasutav inimene on saanud sama targaks kui looduslikud ökosüsteemid.

Haritus

Veel kolmkümmend aastat tagasi kasutatud sõna haridus on unustatud või käibel ainult sõimusõnana. Elukestev õppimine on läbiv printsiip ja eesmärk on haritus. Haritus on kogum eetilistest tõekspidamistest, teadmistest, oskustest ja kogemustest. Eetiliste tõekspidamiste aluseks on tasakaalueetika, suund, mis arenes kunagi välja keskkonnaeetikast. Kui keskkonnaeetika puhul omistati väärtust mitte-inimeselistele objektidele võrdväärselt inimesega, siis tasakaalueetika puhul oli kõigi väärtuste aluseks keskkonnaga tasakaalus toimimise printsiip. Kes seda rikkus, see käitus ühiskonna silmis ebaeetiliselt ja vääris täielikku hukkamõistu. Täielik avalik hukkamõist oli hullem kui vangla. Vanglasüsteem muutus alles hiljuti, nüüd on vangis ainult eluaegsed, sellise otsuse langetamisele eelneb vähemalt kolm tingimisi karistust. Aga kord juba vanglasse mõistetul sealt tagasiteed ei ole, mistõttu kuritegevus on Eestis tänaseks olematu või nii minimaalne, kui seda patoloogilist kurjust just ühiskonnas läbi aegade on olnud. Kes patoloogilise kurjuse sündroomi endal diagnoosinud on, saab sellest alati ka tasuta väikese geenimanipulatsiooni abil loobuda. Nii et vangla on ainult neile, kes kurjust väärtustavad. Seetõttu ongi nad muust ühiskonnast eraldatud ja saavad oma kurjust väga naturaalselt üksteise peal välja elada, valvurid vangide omavahelisse arveteõiendamisse põhimõtteliselt ei sekku. Sellise saatuse on igaüks ise endale vabatahtlikult valinud. Haritusministeeriumi enam ei eksisteeri, põhiõppe saavad lapsed külakoolides, kus õpetamine toimub sarnaselt antiikühiskonna korrale, st noori inimesi õpetatakse loogiliselt mõtlema, eetiliselt käituma, ilu märkama ja looma, harmoonia ning täiuslikkuse poole püüdlema. Kaunite kunstide tarbimise oskused ja vajadused on kõigi ühiskonnaliikmete seas sama loomulikud, nagu need olid 30 aastat tagasi ainult “kunsti käsitööliste” seas.

Töö

Tööd tehakse, aga mitte raha pärast. Füüsilist raha muidugi ammu enam ei eksisteeri ka, kuld on sama tavaline metall nagu raud, ja kasutatakse seda seal, kus tema omadused kõige paremini esile tulevad, umbes nagu vanades Kesk-Ameerika kultuurides. Tööd tehakse eneseteostuseks. Uue loomine on inimese loomulik omadus. Kuna inimkond tervikuna ja iga kultuur omaette on keskkonnaga, tema ressursside, taastumisvõime ja saaste sidumisvõimega tasakaalus ning tehnoloogia võimaldab kõigi inimeste põhivajadused rahuldada, siis ongi kadunud vajadus töö tegemiseks raha pärast. Kellel on lisaks põhivajadustele ka eneseteostamise vajadused, see teeb endale võimetekohast tööd, saab selle eest pangaarvele punkte, mis elamuste nautimiseks tehtud kulutuste eest siis taas arvelt maha võetakse. Kes midagi ei tee, see ainult vegeteerib, aga ta ei sega ka kedagi. Kes elamusi tahab, see peab ennast teostama, vaeva nägema, nn “tööd tegema” – siis saab ta ka elamusi.

Turism

Suurimad elamused olid seotud ikka reisimisega ja teiste kultuuride tundmaõppimisega. Nagu eespool juba mainitud, on erinevaid kultuure tuhandeid, nii et kõiki tundma õppida niikuinii ei jõua. Tänu IKT-le on muidugi kõik keeled kõikidesse keeltesse kiirelt ja automaatselt tõlgitavad, nii et arusaamisega probleeme ei ole. Turism, sealhulgas kultuuri- ja teadusturism on kõige suurema käibega SKP-st. Eksklusiivse turismiharuna on arenenud ekstreemsete elamuste turism, mis põhineb ka tasakaalul turisti ja teenust pakkuva nn “giidi vahel”. Tasakaal tähendab seda, et tehakse proovimatk, ja kui giidile tundub, et turist matkakaaslasena ei sobi, siis on giidil õigus ka teenindamisest keelduda, kusjuures see on aktsepteeritud kõikide poolt. Lihtsalt on aru saadud, et mõned inimesed sobivad omavahel ja teised mitte, ning et see kehtib ka turismitööstuses. Klient ei ole “kuningas”, kliendid ja nende teenindaja moodustavad vahva matkaseltskonna, nende ühine elamus on see “kuningas”, mille nimel kõik matkaseltskonna liikmed peavad maksimaalselt oma võimete kohaselt pingutama. Turism oli organiseeritud vastutustundlikult moel, kohalikke kogukondi häirimata ja loodust kahjustamata. Liiguti jalgratastel, elektriautodel (elektrilistel ATV-del), paatidega ja teiste loodussõbralike liikumisvahenditega kohalike giidide juhendamisel, kes jutustasid eelkõige lugusid kohalikust elust, loodusest ja ajaloost.

Heaolu

Heaolu ongi see, et on hea olla. Hea olla on siis, kui elad vastavalt oma võimetele, inimese võimed on lõputud, kõik taandub tahtele oma võimeid arendada ja kasutada. Kel tahet pole, elab “elamustevaesemalt”, kel tahet on, elab elamusterikkamalt. Eriti tugeva tahtega inimesed saavad ka eriti tugevaid elamusi. Ekstreemsete eluviiside ja eneseteostuse viiside hulka kuulub ka kosmosehulkurlus. Kosmoselaevad on nagu väikesed tehisplaneedid, eriti tugeva tahtega meeskonnad kaovad aeg-ajalt ka teistesse galaktikatesse. Aeg-ajalt tullakse kosmosest eksirännakult tagasi, mõnikord ei tulda ka. Surma suhtutakse tänapäeval ju nii loomulikult, et mõne inimese kosmoseavarusse kadumise pärast keegi küll südant ei valuta. Mõelda vaid, kui terav on elamus, kui kosmoserändur juhtub avastama uue planeedi, mis sobibki elamiseks inimesetaolisele bioloogilisele olendile, ja kui seal ongi juba olemas mingi bioloogiline eluvorm ja Maalt sinna sattunud inimene saab seal ehk kaasa lüüa selle täiustamisel – teadvustatud kulgemiseks aine ja energia igavesel ringkäigul!


Mõned faktid inimese enesehävitusliku käitumise kohta

Rahvastiku kasv Ainuüksi eeldatav rahvastiku kasv võib eeloleva poole sajandi jooksul otseselt mõjutada maailma majanduse arengut, kuna sellega on seotud kõik keskkonna-ja sotsiaalsed probleemid. Maakera rahvaarvu hinnatakse praegu 6,2 miljardile ning 2050.aastaks võib see ulatuda 7,9 kuni 10,9 miljardini (Bright 2003, 5).

Varasem rahvastiku kasv toimus ka tööstusmaade arvel, ent tulevikus piirdub see arengumaadega. Arvestades mitmeid ökoloogilisi näitajaid, esineb neis juba praegugi ülerahvastatus. Rahvaarv üha suureneb, aga Maa loodusvarade kogused mitte. Veeringes oleva magevee hulk on praegu praktiliselt sama, kui see oli 1950. aastal ja arvatavasti jääb samaks ka 2050.aastal. Samamoodi on piiratud jätkusuutlik saak ookeanidest, metsadest ja põllumaalt. Olemasolevate varude piiratus ei ohusta elanikkonna kasvades mitte üksnes elukvaliteeti, vaid mõnel juhul ka elu ennast (Brown 2001, 3).

Kliima muutumine Kliima soojenemine on teine protsess, mis mõjutab kogu maailma. Selle peamiseks põhjuseks on suurenev süsinikdioksiidi (CO2) kontsentratsioon atmosfääris. 1959.aastast,mil algasid täpsed mõõtmised, kuni 1998.aastani on CO2 kontsentratsioon atmosfääris tõusnud 17% (Brown 2001, 3).

2001.aastal jõudis CO2 kontsentratsioon atmosfääris kõrgeimale tasemele vähemalt 420 000 aasta (arvatavasti isegi kuni 20 miljoni aasta) jooksul –370,9 ppm (Bright 2003, 5). Kuna süsinikdioksiid neelab soojuskiirgust, kutsub tema kiirelt kasvav kontsentratsioon esile kliimamuutusi. Maa keskmine temperatuur on tõusnud eriti viimase kolme aastakümne vältel, s.t ajal, mil CO 2 tase on kerkinud kõige kiiremini. Kui 1969 –71 oli Maa aasta keskmine temperatuur 13,99 °C (Brown 2001, 3), siis 2000. aastal oli see 14,3 °C (Vital Signs 2002, 51).

Kui CO2 kontsentratsioon sellel sajandil võrreldes tööstusajastueelse perioodiga kahekordistub, nagu on arvutuslikult näidatud, tõuseb maailma keskmine temperatuur vähemalt ühe ja võib-olla isegi kuni nelja kraadi võrra. Samal ajal tõuseb meretase aastaks 2100 arvutuslikult 17 sentimeetri kuni ühe meetri võrra (Brown 2001, 4).

Põhjaveevarude vähenemine Üks varjatumaid muutusi, mis meie tulevikku hakkab mõjutama, on põhjaveevarude vähenemine. Juba rohkem kui pool miljardit inimest elab piirkondades, mis on põuased. 2025. aastaks võib põuapiirkondades elavate inimeste hulk kasvada viiekordseks – 2,4 kuni 3,4 miljardini ((Bright 2003, 5).

Suurim veepuudus vaevab Hiinat ja Indiat. India elanikkond on võrreldes 1950. aastaga kolmekordistunud, nõudlus vee järele on suurenenud nii, et see ületab säästva veemajanduse võimalused praegu umbes kaks korda. Tulemuseks on põhjaveetaseme langus suures osas Indias ning kaevude kuivaks jäämine tuhandetes külades (Brown 2001, 4).

Haritava maa pindala vähenemine Kõlvikute/põllumaa pindala vähenemine muudab suureneva inimkonna piisava toitmise lähiaastatel üha raskemaks. 20.sajandi keskpaigaga võrreldes on põllumaa pindala inimese kohta vähenenud poole võrra –0,24-lt 0,12-le hektarile. Külvipinna vähenemine inimese kohta ei oleks nii tõsine oht, kui kõlvikute produktiivsus, mis suurenes viimase poole sajandi jooksul 170%, kasvaks sama kiirelt ka edaspidi. Kahjuks on kasv aeglustunud. Ajavahemikul 1950 –1990 suurenes saagikus igal aastal enam kui 2%, seega tunduvalt rohkem, kui oli rahvastiku juurdekasv samal ajal. Aastatel 1990 –1999 oli kasv vaid umbkaudu 1% aastas (Brown 2001, 5).

Umbes 420 miljonit inimest elab maades, kus ei ole enam piisavalt põllumaad vajamineva toidu kasvatamiseks. Need rahvad sõltuvad imporditavast toidust. 2025. aastaks ületab rahvaarv, kes on sunnitud teravilja sisse vedama, arvatavasti 1 miljardi. (Bright 2003, 5).

Kalavarude vähenemine Inimkond sõltub toidu, eriti loomse proteiini hankimisel suuresti maailmamerest. 1950 –1997 suurenes kalapüük ookeanidest 19 miljonilt tonnilt rohkem kui 90 miljonile tonnile. Viiekordne suurenemine ainult poole sajandi jooksul on surunud enamiku kalaliike säilimise kriitilisele piirile või on määranud nad hävinema. Suurem osa merebiolooge usub, et maailmameri ei suuda toota rohkem kui 95 miljonit tonni kala aastas. Lähiaastatel, kui jätkub inimkonna arvukuse kasv, väheneb niisiis ka kalasaak inimese kohta. Järelikult tuleb tulevikus kogu suurenev toiduvajadus katta maismaaressursside arvelt (Brown 2001, 5). Need kolm paralleelset tendentsi –alanev põhjavee tase, kahanev külvipind inimese kohta ja maailmamere kalavarude ammendumine –viitavad sellele, et ligi 3 miljardi võrra suureneva inimkonna varustamine toiduga muutub lähima viiekümne aasta jooksul üha keerulisemaks (Brown 2001, 6).

Metsamaa vähenemine Metsad langevad samuti inimkonna suurenevate nõudmiste ohvriks, kusjuures metsapindala kahanemine on suurim arengumaades. Metsamaa pindala inimese kohta väheneb aastaks 2050 praeguselt 0,56 hektarilt 0,38 hektarile – nii rahvastiku üldise kasvu kui ka metsamaa põllumaaks muutmise tõttu. Kasvav nõudlus metsatööstuse toodangu (puidu, paberi ja kütuse) järele ületab teatud piirkondades juba praegu jätkusuutliku metsanduse võimalused (Brown 2001,6).

Taime-ja loomaliikide väljasuremine Taime-ja loomaliikide hävimine on paljuski pöördumatu muutus ning mõjutab inimkonna väljavaateid kõige rohkem. Hävimisohus olevate või ohustatud linnu-, imetaja- ja kalaliikide osatähtsust märgitakse nüüd kahekohaliste numbritega: 11% maailma 8615 linnuliigist, 25% 4355 imetajaliigist ja hinnanguliselt 34% kõikidest kalaliikidest on ohustatud. Peamine põhjus liikide kadumisele on nende elupaikade hävitamine, ent nende kadumist võivad põhjustada ka kliima soojenemisest või saastamisest tingitud elupaigamuutused. Inimkonna arvukuse paisudes väheneb nende liikide arv, kellega oma elupaika jagame. Samal ajal kui üha rohkem liike sureb välja, satuvad ohtu ökosüsteemid ja teatud hetkel oleme silmitsi ökosüsteemide täieliku hävimisega (Brown 2001, 6).

Viidatud allikad

Bright, C. 2003. A History of Our Future. L. Starke (toim), State of the World 2003 (lk 3–13). New York: W. W. Norton &Company. Brown, L. 2001. Uue sajandi väljakutsed. L. Brown, C. Flavin & H. French (toim) Maailm aastatel 2000 ja 2001 (lk 1–17). Tallinn: SEI-Tallinn. Vital Signs 2002. New York: W. W. Norton & Company. World conservation strategy: living resource conservation for sustainable development, 1980. IUCN, UNEP, WWF, FAO.Unesco -Gland:IUCN.


______________________________________________________________________

Inimkonna Kohustuste Konventsioon ehk Inimkonna Vastutuse Harta

Selleks, et inimese kui liigi jätkumise eeldusi suurendada just lääne tsivilisatsiooni, "Maailma Arengu Veduri" ja rahvusvahelise õiguse kontekstis on vältimatu saavutada tasakaal inimese ja looduse suhetes ning selle muutmine kohustuslikuks kõigile rahvusvahelise konventsiooniga.

Esimesi katsetusi sellise konventsiooni loomiseks on juba ka tehtud nii akadeemilistes ringkondades (Berry 1999), kui ka rahvusvahelisel valitsusvälisel tasandil Maa Harta visandamisel (Earth Council, 1999). Toon siinkohal ära sünteesi nendest kui ühe võimaliku Inimkonna Kohustuste Konventsiooni algteksti.

Inimkohustuste Konventsioon ehk Inimkonna Vastutuse Harta

Konventsioon rajaneb 1995.a. Rahvusvahelise Keskkonnaseaduse nõukogu (ICEL - International Council of Environmental Law) poolt välja töötatud Rahvusvahelisel Keskkonna ja Arengu Lepingul (ICEL - International Convent on Environment and Development), mida on oluliselt täiendatud 4 rahvusvaheliselt enim tuntud tasakaalustatud arenguprintsiipe sätestava dokumendiga: (1) 1972.a. ÜRO Stockholmi Inimese ja Keskkonna Konverentsil vastu võetud "Inimese ja Keskkonna Deklaratsiooniga (S); (2) 1982. a. välja töötatud Looduse Maailmahartal (C); (3) 1992.a. Rio de Janeiros ÜRO Maailma Tippkohtumisel vastu võetud "Rio Keskkonna ja Arengu Deklaratsioonil (R); ja (4) Maa Nõukogu (Earth Council) koordineerimisel väljatöötatud Maa Hartal (MH). Numbrid ja tähed iga ettepaneku lõpus viitavad vastavale peatüki numbrile viidatavast dokumendist. Kõik rõhutused tekstis on autori toodud.


(1) Keskkonnakaitse ja säästev areng on eluliselt olulise, olemusliku, tähtsusega inimese tervise ja heaolu jaoks sellel lõplike ressursside ja taluvusvõimega planeedil. Selleks tuleb kaitsta ja taastada Maa ökosüsteemide terviklikkus, pöörates erilist tähelepanu bioloogilisele mitmekesisusele ja elu taastootvatele loodusprotsessidele.

(S 13; C 2; R 1, 4; MH 5).

(2) Maad ja elu mitmekesisust, Loodust kui tervikut tuleb austada; iga eluvorm on unikaalne ja väärib kaitset ning õigust olemasolule sõltumata sellest, mis inimkond temast kasu saab. Kõiki elusolendeid tuleb kohelda austuse ja tähelepanuga ning kaitsta kurjuse ning põhjendamatu hävitamise eest. Tuleb hoolida Maa elu kogumist arusaama, armastuse ja kaastundega. (C preambula, 1; MH 1, 2, 7).

(3) Globaalne keskkond on sõltumata riigipiiridest (nii riikide kontrolli all kui nendest sõltumata, st. üle rahvuslike riigipiiride) kogu inimkonna ühine hool (common concerns), mida praegused põlvkonnad hoiavad usaldusega tulevaste põlvkondade jaoks. Kõigil isikutel on kohustus kaitsta ja säilitada keskkonda; igal põlvkonnal lasub vastutus aru saada oma tegevusvabaduse piiridest ja tegutseda vastavalt nendele nii, et tulevased põlvkonnad päriksid maailma, mis suudaks nende vajadused rahuldada. Tuleb tagada Maa heldekäelisus ja ilu nii praegustele kui tulevastele põlvkondadele (S 2, 4; C 3; R 4; MH 4).

(4) Selleks, et saavutada arengu muutumine tasakaalustatud protsessiks, peavad keskkonna kaitse ja -juhtimine olema arengupüüdluste (planeerimise) tervikut moodustavaks osaks; vastavalt ÜRO Põhikirjale ja rahvusvahelise seadusandluse printsiipidele on riikidel lisaks suveräänsele õigusele oma ressursse majandada sellega seonduv vastutus:

(a) kaitsta ja säilitada keskkonda oma jurisdiktsiooni või kontrolli all olevates piirkondades;

(b) kindlustada, et oma jurisdiktsiooni või kontrolli all olevates piirkondades toimuvad tegevused ei põhjusta tõsiseid kahjulikke tagajärgi teiste riikide keskkondadele ega oma piire ületavat mõju;

(c) teha heas usus koostööd teiste riikidega, samuti asjatundlike valitsuste vaheliste ja valitsusväliste organisatsioonidega selle lepingu elluviimiseks;

(d) looduslike ressursside kasutamisel viia jäätmete tekkimine miinimumini, kindlustada taastuvate resursside jätkusuutlik kasutamine/majandamine ning samuti energia tootmisel ja kasutamisel arendada välja ja võtta vastu kõige efektiivsemad ja keskkonnaohutumad tehnoloogiad (S 7, 14, 21; C 4, 7; R 4, 12).

(5) Kõik riigid ja inimesed peavad tegema koostööd soodustamaks tervishoidu, sotsiaalset heaolu ja keskkonna kvaliteeti, selleks et juurida välja vaesus (ebavõrdsus), mis on imperatiiviks nii eetilisuses, sotsiaal- ja keskkonna valdkonnas. See on asendamatu nõue nii tasakaalustatud ühiskonna saavutamiseks, kui ühiskonnas õigluse jaotumisele ning on saavutatav ainult jätkusuutmatute tootmis- ja tarbimismooduste ellimineerimisega ja soodustades adekvaatseid / asjakohaseid rahvastikupoliitikaid (R 5, 7, 8; MH 11). Selleks tuleb:

a) võtta omaks tarbimise, tootmise ja taastootmise viisid, mis austavad ja kaitsevad Maa regenereerivaid võimeid, inimõigusi ja ühiskonna heaolu;

b) kindlustada, et majandustegevus, sealhulgas maailmakaubandus, toetab ja edendab inimarengut võrdsuslikul ja alalhoidval viisil;

c) kinnitada ja propageerida soolist võrdsust kui üht säästva arengu eeltingimust. (MH 9, 10, 12).

(6) Riikidel lasub kohustus ennetada, vältida ja minimeerida inimtegevuse poolt põhjustatud oluliste ning pöördumatute kahjustuste tekitamist keskkonnale; täieliku teadusliku kindluse puudumisega ei tohi põhjendada keskkonnale potentsiaalselt ohtlikke tegevuste lubamist, valida tuleb suurima ettevaatlikkuse tee. (C 1; R 5, 18,19 MH 6).

(7) Riigid peavad võtma tarvitusele kõik vajalikud abinõud kindlustamaks olukorra, kus keskkonna kaitse kulud ja keskkonnale tekitatud kahju või oht kahju tekkimiseks korvatakse või kompenseeritakse (prevention or compensation) täielikult kahju tekitaja, kas isiku või organisatsiooni, poolt. Samuti nagu ka kõik kulutused, mis on tehtud kahjustuste eelse olukorra taastamiseks, välja arvatud juhtudel, kus selline kulude hüvitamise või keskkonna taastamise kulude kandmise sätestab rahvuslik või rahvusvaheline seadusandlik akt. Riikidel on õigus kaitsta end ja saada hüvitust oluliste keskkonnakahjude eest, mis võivad tekkida väljaspool nende jurisdiktsiooni toimuvate tegevuste tagajärjel. (S 22; C 12; R 13).

(8) Riigid hakkavad kõigile olulist keskkonnamõju omavatele tegevustele läbi viima keskkonnamõjude hindamist ja hakkavad sisestama nende mõjude täielikud sotsiaalsed ja keskkonnakulud mõjude maksumuse arvestusse (calculation of those effects) (C11; R17).

(9) Riigid peavad keskkonna kaitseks looma ja käigus hoidma seadusandlikud, administratiivsed, uurimise ja seire raamistikud, osutades täielikku ja võrdset tähelepanu nii keskkonnakaitselistele kui majanduslikele, nii sotsiaalsetele kui kultuurilistele faktoritele. Riigid peaksid eriti:

(a) regulaarselt vaatama läbi oma integreeritud planeerimise ja arendustegevuse poliitikad ja avalikustama tulemused;

(b) tagama valitsemissüsteemi läbipaistvuse ja kindla vastutuse ning juurdepääsu informatsioonile, otsustamises osalemisele ja õiglusele;

c) arendama või täiustama huvitatud inimeste, gruppide, organisatsioonide, põlisrahvaste ja kohalike kogukondade keskkonnakaitseliste otsuste langetamises osalemise mehhanisme kõikidel tasanditel ning võimaldama efektiivset juurdepääsu kõikidele keskkonda mõjutanud kriminaal- ja halduskohtulahenditele;

d) kedagi diskrimineerimata austama ja kaitsma kõigi inimeste õigusi väärikusele, füüsilisele tervisele ja vaimset heaolu toetavale looduslikule ja sotsiaalsele keskkonnale;

e) integreerima säästva arengu edendamiseks vajalikud teadmised, väärtused ja oskused ülemaailmsesse, riiklikku ja kohalikku haridussüsteemi ja eluaegsesse õppimisse;

f) edendama ülemaailmset ökosüsteemide uurimist ja teadmiste, mis mõjutavad kogukondi Maast hoolima, levitamist ning rakendamist;

(g) selgitama välja looduslike ressursside kasutamise täielikud sotsiaalsed ja majanduslikud kulud (väliskulud) ja kindlustama loodud lisaväärtuse/sissetulekute võrdse jagamise (S 18, 20; R 9, 10, 22; MH 8, 13, 14, 15).

(10) Luua rahu- ja koostöökultuur, ehitada ühiskondi, mis on vabad, õiglased, osavõtlikud, alalhoidlikud ja rahumeelsed, sest õiglus, rahu, areng ja keskkonna kaitse ning majandamine on jagamatud, teineteisest lahutamatud ja vastastikuses sõltuvuses ja eluliselt vajalikud terviklikuks loomiseks. Riikidel on kohustus/vastutus (responsibility) luua eeldused keskkonnateadliku kodanikkonna tekkeks, kellel oleks teadmised, oskused ja moraalsed väärtused kaitsmaks ja säilitamaks keskkonda ja saavutamaks jätkusuutlikku ühiskonda. Selleks tuleb riikidel:

a) püüelda tarkuse ja rahu poole;

b) rääkida ja käituda siiralt ning suhtuda üksteisesse ausameelselt ja õiglaselt;

c) tegutseda vägivallata, rakendada laiahaardelisi strateegiaid vägivallakonfliktide ärahoidmiseks ja kasutada ühist probleemilahendust, toime tulekuks ja konfliktide lahendamiseks;

d) õpetada vastastikust mõistmist, tolerantsust, andestamist, kõigi rahvaste solidaarsust ja toetada kultuuride ning religioonide vahelist dialoogi ning koostööd;

e) likvideerida tuumarelvad ja muud relvad, mille võimuses on valimatu ja suunamata hävitustöö;

f) demilitariseerida rahvuslikud kaisesüsteemid mitteprovotseeriva kaitse tasandini ja kasutada militaarressursse rahutaotlevatel eesmärkidel;

g) kaitsta keskkonda laiaulatuslike, pikaajaliste või tõsiste sõjaväelise tegevuse poolt tekitatud kahjude eest;

h) veenduda, et globaalsüsteemi, orbitaali ja avakosmose uurimine ja kasutamine on keskkonnakaitset, alalhoidlikkust ja rahu toetav;

i) tunnetada, et rahu on terviklikkus, mis saavutatakse olles tasakaalus ja harmoonias iseenda, teiste inimeste, teiste kultuuride, muu elava, Maa iga teise osaga, mille hulka ka ise kuulume. (S 1; R 25; MH 3, 16).

See pole võimalik?

Suurim vastulause sellise konventsiooni kehtestamisele saab suure tõenäosusega olema väites, et " ei ole võimalik kirjutada seadust, mis kohustaks inimest olema aus, õiglane, tasakaalukas, mitte agressiivne, samuti nagu ei ole võimalik Piibli 10 käsku kirjutada Konventsiooniks!" Nende väidetega võiks nõus olla ühel tingimusel - kui lääne tsivilisatsiooni poolt juhitav ja õhutatav amokijooks ei oleks viinud kogu inimkonda, kogu planeeti Maa, selle keskkonna kvaliteedi ja ressursimääraga ähvardavalt lähedale "katastroofipunktile". Juhul, kui intelligentsus pole evolutsiooni ummiktee, siis saab aeg lihtsalt enne otsa, kui “normaalse kiirusega looduslikku valikut teostava” evolutsiooni käigus jõuab iga inimeseni ja kõikide tsivilisatsioonideni arusaam ja eetiline tõekspidamine, et Loodusel on õigus oma olemasolule, et inimese kohuseks on järgida tasakaalu ja olla osake Looduse igavesest ringkäigust, mitte Looduse kuningas ja armuande võttev.

Võib kirjeldada veel ka kahte väiksemat tõenäolist vastuväidet kirjeldatud konventsiooni ettepanekule. Esimene neist on kirjeldatav ikkagi liiga suure kultuurilise, sotsiaalse ja majandusliku erinevusega Rikka Põhja ja Vaese Lõuna vahel. Teadupärast kasutab 1/5 arenenud maade inimesi 4/5 kogu planeet Maa ressurssidest ja vastupidi, 4/5 inimesi peab hakkama saama 1/5 ressurssidega. Sest mõnes mõttes on õigustatud iga hiinlase unistus oma autost - selle saavutamine on aga ilmselgelt Maa taluvusvõime mitmekordne ületamine, teisest küljest on selle "keelamise" põhjendamine tulevaste põlvkondade heaolu kindlustamise kaudu äärmiselt väheveenev. Ja kas keskmiselt kahte autot kasutaval Lääne massitarbijal on selleks ka moraalset õigust? (Development ... 1998).

Teiseks olemuslikuks piduriks kogu protsessile võib saada endiselt kivistunud rahvusvahelise julgeoleku mõte ja suutmatus seda ümber veenda. Praegu käib ikka endiselt võidujooks "maailmavõimu" saavutamiseks - mis keskkonnaõiguste kaitsmisest saab juttu olla, kui inimelu ega inimõigused pole suures osas 4/5 maailmas veel tagatud.

Situatsioonis, kus selline konventsioon võetakse vastu rahvusvahelise konventsiooniga ning sellega on ühinenud enamus riike ning mille täitmise tagamiseks on loodud rahvusvahelised keskkonnarahuvalve relvajõud, on täiesti mõeldav ja reaalselt ettekujutatav, et 50 aasta pärast pommitavad need keskkonnarahuvalve rahvusvahelised relvajõud riiki, kes seda konventsiooni ei täida ja saastab keskkonda näiteks üle lubatud piirmäära või keskkonna sidumisvõime. Paralleeli võib tuua siin Inimõiguste Konventsiooniga, mis võeti ÜRO-s vastu 1948.a. ja 1998 aastal, ehk siis 50 aastat hiljem pommitasid NATO väed Jugoslaaviat inimõiguste rikkumise pärast Kosovos. Vaatamata kriitikale, et Kosovo kodanike inimõiguste kaitsmine "NATO pommitajatega" oli ja ka üks suur näitemäng ja "suurte tegijate" relvasüsteemide mõõduvõtmine väikesel skaalal põhiliselt kosovlastest ning serblastest tsiviilelanike hinnaga, oli siiski tegemist rahvusvaheliste relvajõudude koostööga ühe rikkuja korralekutsumiseks.

Võib olla on aeg küps ökorenessanssiks ja ökopiibliks?

Kasutatud kirjandus Development and Human Rights: the role of the World Bank, 1998. World Bank. Berry, R. J. 1999. A Worldwide Ethic for Sustainable Living. Ethics, Place and Environment, Vol 2, No. 1. Earth Charter 1998, Earth Council, Costa Rica (in press).


Siin ei paista olevat teadetetahvlit, seepärast edastan märkuse Merikesele. Sinu e-posti signatuuris viidatud Antonio Machado luuletusest on märksa elegantsem tõlge Robert Bly raamatus Iron John/Ürgmees.

Personaalsed tööriistad